Salacgriva vaatamisväärsustest

Läti-Eesti piirist kaugel on Lätis Salacgriva linn ja ma tahan teile rääkida oma reisist sellesse linna tänavu 7. mail.
Linna nimi peegeldab selle asukohta Salaca suudmes. Koht tekkis umbes 5. – 6. Sajandil Liivimaa kalurikülana ja säilitab tänaseni kalurilinna aurat. Kuigi Salacgriva omandas linna staatuse alles 1928. aastal. Muistsete dokumentide järgi oli isegi põhja pool, Salacast kaugemal, endiselt Liivimaa Metsepole maa, kirjeldatud kohalike elanike piirivaidlusi Läti Henriku kroonikas. Veel 1846. aastal elas Salaca lähedal veel 22 iidse Liivi rahva esindajat. Täna on selles väikelinnas palju huvitavaid monumente, näiteks see märk ” fond 1836 “, mis loob matkarajad jalakäijatele, jalgratturitele, mootorratturitele ja autojuhtidele. Linna läbib Via Baltica kiirtee, kusjuures Salacgriva on üks kolmandik Riiast ja kaks kolmandikku Tallinnast.

Koha muistsed nimed erinevatel aastatel: vicus Salis (1433); Salcza (1453); Salcze (1455); Salze (1508); Hof zur Salitz (1512); Sahlis (1638).
Salacgriva asukoha selgitamiseks peate jagama linna praeguse nime ainult kaheks osaks: Salac-griva või Salacas griva. Grīva tõlgitakse läti keelest suudmeks (jõeks). Niisiis sel juhul on see koht, kus Salaca jõgi suubub merre. Kuidas Salaca oma nime sai, on kirjeldatud paljudes legendides. Näiteks, et selle nimi tuli liivi sõnast “Saletsa”, mis tõlkes tähendab “Sa uā upe”, s.t. “Soolajõgi”, sest Salacis olid soolaallikad. Või mõni teine ​​Liivimaa legend selle kohta, kuidas üht Liivi laeva vaenlased ründasid. Laeval oli isa ja kaks poega. Lahingus said pojad haavata. Vanem poja nimi oli Tsoive. Noorem isa kutsus Salatsodi (haavatud). Isa nimetas liivi laeva dokkimiskoha ja peatumiskoha tema noorima poja nimega. Nii moodustati nimi “Salace” (Salaca). Vanem poeg läks elama teise jõe kaldale. Selle jõe nimetas tema isa “Tsoive”. Sellest nimest moodustati väidetavalt jõe nimi “Gauja”.

Tavaline buss sõidab Riiast Salacgrivasse umbes kaheks tunniks, mida ma kasutasin. Kaart näitab ligikaudset marsruuti, mis on mõeldud 4-5 tunniseks rahulikuks jalutuskäiguks linnas. Tempoga saab joosta paari tunniga.

Olin 2000. aastate alguses Salacgrivas ja olin meeldivalt üllatunud selle aja jooksul toimunud positiivsete muutuste üle. Linn on muutunud ilusamaks. Näiteks on siin kõikjale paigaldatud erineva kuju ja kujundusega pingid, nii et väsinud rändajal on koht, kus lõõgastuda.

Seal on ka väga erinevaid lillepeenraid. Turismiinfokeskuse vastas on kujunduses kasutatud laste joonistusi:

Ja huvitav sillutis tänavatel, rattateedel. Need on kõik esmamuljed linnast ja ülejäänud pole me veel näinud. Viimastel aastatel on Salacgriva püüdnud puhkajaid meelitada, püüdes kui mitte saada Jurmala alternatiiviks, siis vähemalt puhkajaid adekvaatselt vastu võtta. Ümberkujundamine potentsiaalseks turismisihtkohaks on linnale kasulik. Turiste huvitavad ka puutumata loodus ja liivarannad.

 

Mänguväljakutest, tualettidest ja internetist pole puudust!

Alustame aga oma ekskursiooniga. Salacgriva Püha Jumalaema eestpalve õigeusu kirik asub otse bussijaama vastas aadressil Pērnavas iela 12. Algselt asus see puidust vaimulike majas. Uue kellatorniga tellistest kiriku ehitamine algas 1871. aastal ja see valmis 1873. aastal tsaarivalitsuse eraldatud siseministeeriumi kulul Balti provintside õigeusu kirikute ehitamiseks. Arhitekt – Robert August Pflug, ta kujundas ka Riia katedraali. Salacgriva kirik pühitseti sisse 15. aprillil 1873. 1878. aastal piirati templi territoorium koguduse liikmete kulul kiviaiaga. Preestri ja psalmilugeja jaoks olid eraldi puumajad, mis ehitati 1872. aastal Riia piiskopkonna kulul. Kiriku juures olid ka kõrvalhooned: puukuur, puur, panipaigad, liustik, kelder ja saun. Lisateavet maatükkide ostmise kohta kiriku ja koguduse preestritele leiate siit …

Läheme kõigepealt põhja poole. Vana hoone külgneb siin uue hoonega:

Meie eesmärk on edasi see monument Pērnavas tänaval. Kahjuks nimetatakse seda paljudes kohtades Internetis Piemineklis jūrniekiem (meremeeste monument) ning seda võltsingut levitatakse ka Internetis ja isegi travelzone portaalis. See pole monument meremeestele ja laevadele, kes ei tulnud merelt tagasi, nagu nad ikka kirjutada üritavad. See on 600 ruutmeetri suurune sõjaline ühishaud, kuhu on maetud 15 II maailmasõja ajal hukkunud Nõukogude sõdurit. Kalmule püstitati 1986. aastal mälestusansambel, autoriteks on skulptor Leia Novozhenets ja arhitekt Juris Petersons. Ühishaud asub mälestusansambli lõunaosas, sellel on hallist kivist mälestustahvel. Plaadil on maetud sõdurite perekonnanimed, initsiaalid ja auastmed, nende nimesid ja teavet nende kohta saab lugeda siin .

 

Varem oli monumendi keldriseinal metallist bareljeef. Siin on seda näha Vikipeedia vanal fotol. Ja ta ei lubanud monumendi otstarbe kohta muid tõlgendusi. 2009. aasta alguses varastati monumendilt ka kaks graniidist tahvlit, teine ​​lõhuti.

Veidi põhja poole minnes on kaugelt näha paruniaalse Ferseni perekonna haua varemed:

Nii üksikasjalikku teavet pole ma kohalikes stendides kuskil mujal näinud. Iseendast lisan vaid, et ajaloos teavad nad rohkem teist Fersenit, kes on seotud Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette romantilise ajalooga. Axel Fersen oli Rootsi senaatori feldmarssal krahv Ferseni poeg. Milline sugulus tal kohaliku Ferseniga oli, tuleb veel selgitada.

Ferseni haua taga asub kohalik kalmistu (Kapu iela 5), ​​kus esmalt köidavad silmi kriuksumise sinililled – kõige võluvam umbrohi, nagu seda ka nimetatakse:

Kohalik kalmistu pindalaga 3,40 hektarit koos kabeliga. Siin on puudulik loetelu maetuist sellel kalmistul …

Kõndida saab otse läbi surnuaia. Edasi viib kaunis varjuline tee lasteasutustesse, algul lasteaeda ja siis kooli. Dekoratiivsed paneelid lasteaia seinal:

Koolis on võrkkiik, kus saate lõõgastuda. Ja fassaadil on näha kõrgetes saabastes kalamehe kujul metallist paneeli, mis juhatab lapsi kaasa. Teine meeldetuletus kalanduspiirkonnast:

See on juba linna kaugem põhjaots ja sinna jõudmiseks läbitakse viimased meetrid mööda Via Baltica maanteed. Viidad viivad Zvejniek parki ning seal asuvatesse spordirajatistesse ja lava. See lava on tuntud populaarse muusika festivali poolest.

Positivus Festival on Baltikumi suurim ja olulisim muusika- ja kunstifestival, mis pakub nädalavahetusel kvaliteetset nüüdismuusika programmi, sõbralikku õhkkonda ja head vaba aja veetmise võimalust. Ma pole seal kunagi käinud, aga nende kirjutamise ajal on siin korraldatud viis stseeni, mis on hajutatud väga väikesele alale, millest saab mööda umbes viieteistkümne minutiga. Festivali ajal on ka erinevaid kioskeid ja atraktsioone. Ühe stseeni ees on amfiteater – nad istuvad enamasti pinkidel, kuid etenduste ajal võetakse reeglina jalgadega. Kui festivali pole, saab vaadata ainult seda lava:

Lava lähedal on pääs mugava promenaadiga merele. Mind üllatas suur hulk luiki meres:

Spordiväljakud asuvad lava kõrval ja nüüd teavad vähesed, et see on avatud olümpia staadionikompleks, mis ehitati enne 1980. aasta olümpiamänge Moskvas. Täna meenutab seda ainult aia peal olev olümpiamängude logo. Triibud näivad olevat vaid dekoratiivne muster, kuid tegelikult on need staadioniradade kombineeritud siluett koos Moskva Kremli torni kontuuriga, kuid see pole nii üheselt mõistetav, kuna siin on logo lõpetanud tähed igal pool katki. Olukord on sama mis ülaltoodud monumendi puhul – ajalugu parandatakse detailide kustutamisega.

Kompleksi üks spordiväljak, millest möödudes saate rada lühendada ja kooli tagasi minna:

Ja võrrelge vana fotoga, millised spordiväljakud olid varem Salacgrivas (1939):

Kuid läheme tagasi kesklinna. Kindel sild visatakse üle kraavi:

Lielsalaca evangeelne luteri kirik. Siinne puidust kirikuhoone ehitati 1777. aastal, nagu lõunapoolse sissepääsu kohal olev kiri meenutab. Selle asemel aastatel 1853–1857. püstitati kivikirik, mida laiendati 1892. aastal, lisades altariruumi 500-kohaliseks. 1927. aastal viidi läbi kiriku taastamine. 10. juulil 1997 tähistati kiriku 200. aastapäeva. Vasakul on 2017. aasta foto, paremal 2001. aasta foto.

Kiriku altarimaal vanal fotol. Selles tundsin üllatunult fragmenti “Muutumisest” – Raphaeli viimasest maalist, mille kallal kunstnik töötas kuni oma surmani aastal 1520. Kirjutatud kardinal Giulio Medici, tulevase paavsti Clement VII käsul. Just Pühade ja pastori katedraal Narbonnes. Originaali hoitakse praegu Vatikani Pinacotecas. 1847. aastal valmistatud kiriku koopia, kunstnik T. Gelhārs. Kirikus on altar ja kantsel säilinud alates 18. sajandi teisest poolest. Paraku oli kirik suletud ja siseruumi polnud võimalik näha.

Luterliku kiriku aeda paigaldatud mälestusmärk küüditatutele, piinatud ja langenud Isamaa eest sai isegi sait Sahharovi keskusest.

Mittetäielikul kilomeetril Salaca suublast merre, jõe paremal kaldal, Riia-Tallinna maanteest ida pool, luteri kiriku kõrval, on reljeefi kõrgus – savide poolt moodustatud kaevik ja nurgabastionid. Kraavi keskel oli kunagi keskaegne loss. Lossi varemed pole säilinud, sest kasutati kirikuaia ehitamiseks, järele jäi vaid vundament (maa-alune) ja kraavide kontuurid:

Võrrelge kahte kaadrit – 2017 ja 2001, kuidas asula sissepääsu haljastus on muutunud – uus trepp, infostend, mis on sillutatud kollaste telliste radadega:

Asula ajaloost ja all olevast lossist saab stendilt lugeda, lisan vaid natuke. Arheoloog Juris Urtans ütleb, et varase feodalismi ajastul ründasid viikingid siin merelt ja sellega seoses püstitati enamik Läti territooriumil asuvatest kindlustustest mingil kaugusel merest. Üheks erandiks oli kindlustatud Liivimaa asula Salacgrivas, mida eraldas merest kitsas umbes kilomeetri laiune maariba. Ajaloolane August Wilhelm Hupel tõi legendi, et juba 1147 Bremenist pärit kaupmeest külastasid Salacgrivat ja kauplesid kohalike elanikega. Ja alles hiljem sisenesime Daugavasse. Ja mereröövel Trommel ründas Liivimaa lossi, rikkus selle ja võttis pealiku tütre naiseks. Trommelit nimetatakse kirjanduses liivlaseks, ehkki see on kummaline, kuna saksa keeles tõlgituna tähendab die Trommel trummi. Teda mainitakse ka Kurzeme mererannas Melnsilsis, kus väidetavalt asus tema loss.

Keskaegse saksa kivilossi varemed asusid Salaca paremal kaldal asuva liivlaste asunduse kohas. Linnus kaitses sissepääsu Salaca vesikonna veeteedele. 17. sajandil. Lossi ümber ehitati kolme bastioniga muldvallid. Kõik välikindlustused hõivasid 52×60 m suuruse ala, kuid kevadiste üleujutuste ajal Salaca kallastel olevad vanad vallid võis veega osaliselt lammutada. Maapinna kohal asuvast keskaegsest lossist pole midagi näha, kuid rannanõlva kõrval on võsast võsastunud sügav auk, kus kirde pool säilib 2 m paksuse müüriga müüritise nurk ja teistel külgedel nähtavad on ainult eraldi tohutud põllukivid. Võib-olla oli keskajal siin tornitüüpi hoone. Eelkõige teatas Kuldiga komandör 1479. aastal Torne veste … de Saltze vallutamisest, mis võib tähendada kindlustatud torni – väikest lossi.

Ja jällegi kahe foto võrdlus 16-aastase erinevusega. Siia ilmus piknikuala ja kiik. Ja ainult puud on ühesugused. Ja kuidas mitte meenutada Leon Briedise (1973) värsse: kui armsalt nende raske kõht / pärnad Salacat mööda kannavad … / Tõstsin käe õnnistama / selle suve äärelinnad (Y. Rudokaite interlinaarne tõlge).

Linna huvitavatest asjadest sõidavad kohalikud rattatandemiga. Ja seal on ka Boatswaini väljak!

Väljaku korralikult maalitud majadest haises tahtmatult midagi soomlast. Väljaku tagant algab sadamapromenaad. Salacas asuvat sadamat mainitakse mitmes dokumendis juba 1392. aastal, mis on seotud Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahelise vaidlusega. В более позднее время по Салаце сплавляли лес.

Примерно полтора столетия назад здесь благодаря Кришьяну Валдемару начали строить корабли. Салацгрива расцвела в 70-х гг. 19 в., когда в устье Салацы создали небольшой северный мол (виден на фото ниже) и развернулось прибрежное мореходство. Салацгрива стала самым большим и главным торговым портом Северной Видземе, особенно много отсюда вывозили дерево. В год порт Salismünde посещало 150-200 кораблей. Только когда в Айнажи построили порт, Салацгрива немного затихла.

 

Старинные фото 1930-х годов порта в устье реки Салацы. На фото слева виден маяк, построенный c 24 сентября по 26 ноября 1925 года (модернизирован в 1933 г.). Его огни находились на высоте 12,1 м над уровнем моря. Маяк был построен потому, что здесь на побережье между Салацгривой и Айнажи был наиболее опасный для судоходства участок из-за многочисленных мелей. Маяк сохранился и поныне, только был перенесен впоследствии на другое место:

Нынче маяк находится на променаде правого берега реки Салаца. Представляет собой квадратную кирпичную башню с балконом и латерной на вершине. Башня маяка окрашена в белый цвет, балкон и латерна красного цвета. Высота башни 8,4 м. Маяк функционировал до 1970 г., когда на прежнем месте установили новый маяк Салацгривского порта. Вокруг старого маяка на променаде установлено немало интересных памятников и просто камней.

 

Наиболее известна эта композиция из четырех камней, на вершине которой в тот момент творилось священнодействие. Ритуалы местных ливов возрождаются в детях посредством генетической памяти?

 

Вот еще разные декоративные инсталляции на променаде. Интересное сочетание металла и камня. Может, кто-то опознает, как сии боеголовки раньше назывались?

 

Чтобы сохранить берега Салацы от эрозии, было решено построить здесь променад. По старинной традиции местным жителям было символически предложено привозить камни для этого. В мае 2014 года новое место для прогулок горожан был торжественно открыто:

 

В хронике Генриха Латвийского река Салаца упоминается в качестве важного водного пути. Нынче глубина реки 3-4 м и ширина 200 м. А на тему моста вспоминается старое местное предание о том, как Черт хотел строить мост через Салацу, нес большую охапку камней в переднике. Вдруг в одном доме запел петух, Черт вздрогнул, передник с перепугу порвался. Черт убежал, а камни остались на земле.

 

Переходя через мост, можно оглянуться и посмотреть на городище. Вид на церковь и городище в 2017 и 2001 годах:

 

Сразу за мостом заметен какой-то круглый памятник. При приближении к нему появляется улыбка – надпись здесь гласит о том, что здесь просто – “левый берег”:

 

На другой стороне улицы видны художественно оформленные подходы к ресторану:

 

Здесь тоже есть разные памятники, в частности, памятник велосипеду. На длинной стене гаражей выполнена роспись с надписью “Мы – салацгривцы”. Вот про библиотеку чуть подробнее хотелось бы поведать. В конце 19 в. в городе начало работать т.н. Салацгривское общество званых вечеров, при котором 4 августа 1902 г. была основана библиотека, а в 1912 г. был построен дом общества, где разместилась и библиотека. Первоначально там было 300 книг различного содержания, впоследствии их число увеличилось до 700. В 1957 г. библиотека была разделена между городской библиотекой Салацгривы и детской. Чтобы сохранить историю области, с 2003 г. в библиотеке работает краеведческая комната. Там, в частности, была передвижная экспозиция об истории, искусстве и быте рыбаков Салацгривского округа. Надо мне отсканировать фото того года оттуда.

 

Историческим памятником тут является и обычная рыбацкая лодка:

 

А неподалеку виден толстый деревянный столб – это остатки 300-летней сосны Брачку, увековеченные таким образом для потомков:

 

Обращает на себя внимание название ресторанчика. Не сразу доходит, что речь тут о корабельном камбузе. Некоторое время пыталась понять, причем тут персидский царь Камбис или Камбиз (правил в 530-522 гг. до н.э.)? Все-таки плохо знать слишком много.

 

Рядом здание туристического информационного центра с прикольным оформлением фасада в виде скворечников с проводами:

 

На задворках центра можно увидеть краеведческие инсталляции:

 

Например, многочисленные информационные стенды. Как, например этот, рассказывающий на латышском и английском языках о местных прибрежных дюнах:

 

Можно сравнить размах своих рук с размахом крыльев местных птиц:

 

Но идем дальше на юг. Эта римская католическая церковь Св. Марии Горетти построена на пересечении улиц Валмиерас и Видземес в 1997 г. Архитектором был мой бывший однокурсник Дагнис Страубергс, который уже много лет также является мэром Салацгривы. Автор мозаик Марите Фолкмане, алтарное распятие создавал художник Янис Барда. 27 июля 1997 г. церковь была освящена архиепископом Янисом Пуятсом. Церковь славится отличной акустикой, благодаря которой здесь проходят концерты духовной музыки. Церковь также была закрыта, а попытка сфотографировать интерьер через стекло привела к вот такой аллегории Храма Небесного…

 

Местная архитектурная достопримечательность. На смотре лучших латвийских архитектурных работ 2014 года был назван также этот объект – здание магазина Top!
Авторы проекта архитекторы фирмы ARHIS – Андрис Кронбергс, Мадара и Паулис Гибзе, Эвия Рунце, Вилнис Узорс, Кристап Шулцс, Улдис Яунсубренс и Хелвийс Савицкис.

 

Приятная покраска жилого дома – просто и эффектно. А местные жители даже машины покупают в цветах своего жилища (шутка):

 

К вопросу о покраске. Узоры национального орнамента на фасадах интересно смотрятся:

 

Надо сказать, что в Салацгриве находится рыбный завод, выпускающий латвийские шпроты, которые можно встретить даже в Аргентине. Здесь ежегодно празднуется День рыбака, собирающий в Салацгриве множество людей со всех уголков Латвии. В честь этого в местном ресторанчике “Посиделки” была отведана жареная рыбка в процессе ожидания автобуса на Ригу:

 

В Салацгриве есть еще достопримечательности, но без машины уже сложно было туда идти, можно было не успеть на последний автобус на Ригу. Перечислю их здесь.

– Дальше по Салаце находится деревянный мостик, с которого ловят миногу. Только здесь в наше время используют уникальный прием ловли рыбы – закол с вершой. Но что это такое можно узнать лишь в период с августа до февраля.

– В 3 км на восток от Лиелсалацской церкви находится Вецсалаца, где на правом берегу Салацы виден парк бывшего имения Вецсалаца.

– В 10 км восточнее города, на берегах реки Светупе (или Святой речки) располагаются Жертвенные пещеры ливов. В них были обнаружены монеты и памятники вещественной культуры, относящиеся к периоду с XIV по XIX века, а на стенах можно увидеть руны.

– Луга Ранду, раскинувшиеся в 8 км севернее Салацгрива, славятся множеством видов птиц и уникальных растений.

_________________________

Можете следить за моими путешествиями по Прибалтике и не только, меня можно найти в фейсбуке. Все мои посты можно увидеть тут. Всем удачи и незабываемых путешествий!