- Druskininkai perepark “Mis siin on?” - september 26, 2022
- Tenerife Top-7 hotellid, kus talvituda! - september 21, 2022
- Grand Spa Lietuva – tagasiside hotellist - august 23, 2022
Olen näinud kõike. Või vähemalt arvasin nii, kuni Eesti mulle näitas, et isegi kõige küünilisemal ränduril on veel midagi avastada. Kakskümmend aastat reisimist on õpetanud mind skeptiliselt suhtuma igasugustesse “peidetud pärlitesse” ja “avastamata aaretesse”. Aga siis tulevad sellised kohad, mis panevad sind oma ülbet maailmavaadet ringi vaatama …
Rummu karjäär
Esimene koht, mis mind täiesti jalust rabas, oli Rummu karjäär. Mitte mingi tavaline veekogu, vaid veealune vangla. Nõukogude-aegne vanglakompleks, mis ujutati üle, kui lähedal asuv kaevandus suleti. Nüüd seisavad betoonist vanglahooned osaliselt vee all nagu mingid postapokalüptilised monumendid inimkonna rumalusele.
Sukeldujad tulevad siia üle maailma, et ujuda läbi kambrite ja koridoride, mis kunagi vange hoidsid. Vesi on kristallselge, temperatuur isegi suvel jäine. Kohalikud mainivad sageli, et parim aeg külastuseks on varasügisel, kui turistide hordid on kadunud ja saad rahulikult mõtiskleda selle üle, kuidas loodus kõik tagasi võtab.
Kihnu saar
Kihnu pole lihtsalt mingi väike saar, vaid funktsioneeriv matriarhaat 21. sajandi Euroopas. UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistus olev kogukond, kus naised juhivad peaaegu kõike, sest mehed on traditsiooniliselt merel.
Kihnu naised kannavad endiselt traditsioonilisi körtsikuid. Need on triibulised seelikud, mille mustrid näitavad kandja vanust ja perekonnaseisu. Kõige vingem on see, et tegu pole mingi turismietenduse, vaid nende inimeste igapäevaeluga. Nad sõidavad mootorratastel, juhivad traktoreid ja korraldavad kogu saare elu, samas sajanditevanuseid traditsioone säilitades.
Nad teevad seda kõike täiesti loomulikult, ilma feministlike loosungite või sotsiaalmeedia kampaaniateta. Lihtsalt elavad oma elu nii, nagu on elanud sajandeid. Muu maailm võiks õppida nende pühendumusest traditsioonidele, sest seal vähemalt teatakse, mis toimib ja mis mitte.
Aegna saar
Aegna on Tallinnast vaid 14 kilomeetri kaugusel asuv saar, mis on täis mahajäetud nõukogude sõjaväerajatisi. Aga see pole lihtsalt järjekordne “urban exploration” sihtkoht hipsteritele.
Aegna on ajakapsel, kus segunevad tsaariaja kindlused, nõukogude militaarrajatised ja puutumatu loodus. Saar oli tsiviilelanikele kuni 1990ndate alguseni suletud. Nüüd saad vanadest laskemoonaladudest mööda jalutada ja avastada, kuidas loodus vaikselt kõike tagasi võtab.
Kõige vapustavam on kontrast. Ühel hetkel seisad sa mahajäetud radarijaama juures, mis kunagi jälgis NATO laevu, järgmisel hetkel oled haruldaste orhideedega looduslikul niidul. Ajakiri Eesti Loodus kirjutab siinsetest haruldastest linnuliikidest, kes pole inimesi kuigi palju näinud ja seetõttu ei karda neid.
Aegna õpetab alandlikkust. Kõik need võimsad militaarrajatised, mis pidid kestma igavesti, on nüüd lihtsalt metallijupid metsas. Samal ajal õitsevad taimed, mida peeti hävitatuks.
Need kolm kohta näitavad Eesti teistsugust palet. Mitte seda poleeritud, digitaalset eduloo versiooni, mida nad tahavad maailmale müüa. See on toores, aus ja kohati ebamugav Eesti. Aga just selline, mis paneb isegi kõige rohkem näinud ränduri seisma ja mõtlema.
Rummu näitab, kuidas minevikust ei pääse, isegi kui ujutad selle üle. Kihnu tõestab, et traditsioonid võivad ellu jääda ka globaliseeruvas maailmas. Aegna meenutab, et kõik impeeriumid langevad, aga loodus jääb.
See polegi enam turism, meenutab pigem filosoofilist retke läbi Eesti. Isegi siis, kui arvad, et oled kõike näinud, tuleb Eesti ja näitab, et alati on veel midagi, mis suudab sind üllatada. Keel ja Kirjandus kirjutab sageli Eesti kohast maailmakirjanduses, aga need kohad räägivad oma lugu ilma sõnadeta. Täheldasin, et kui Optibet lahti võtta, on umbes sama tunne.
Leave A Comment